Isa

Mu vanemad lahutasid, kui olin kaheksa-aastane. Jäime kahekesi vennaga ema kasvatada ja oma isast on meil vähe mälestusi. Tegelikuks isafiguuriks sai meie elus vanaisa, keda me hakkasimegi isaks kutsuma. Ta armastas Jeesust ja tema elu peegeldas tema usku. Temalt saime tarku nõuandeid, nautisime ta põnevaid lugusid ja tema kohalolek andis meile kindluse. Kui vanaisa suri, vallandas see minus sügava leina ja kaotusevalu. Kuigi mind lohutas teadmine, et ta on Jeesuse juures, ei saanud ma kaua üle oma kaotusest. Hiljem mõistsin, et kui vanaisa oli minu kui vaeslapse isa maises mõttes, siis on Jumal seda igavikulises tähenduses. Tänan Jumalat oma vanaisa eest. Kuigi tema kaotamine on olnud valus, olen leidnud lohutust taevase Isa juures, kes on ustav ja alati minu jaoks olemas.