Südame laul

Aastaid tagasi oli koguduses, kus ma pastorina teenisin, tõsiseid konflikte. Olin sedavõrd stressis, et mul oli raske magada ja süüa. Olukord hakkas viimaks mu füüsilist tervist mõjutama. Pöördusin palves Jumala poole, kuid mul oli raske leida õigeid sõnu või isegi jõudu palvetada. Siis leidsin suurt lohutust Psalmide abil palvetamisest. Paljud neist kõnetasid mind, eriti Psalm 57, mida lugesin igal hommikul, mõnikord mitu korda. Psalmi sõnad kirjeldasid minu kogemust – ka mina tundsin end otsekui lõvide keskel olevat. Sel raskel ajal, kui mul oli vaevu jõudu voodist tõusta, julgustasid mind sõnad: “Ärka üles, mu au; ärka, naabel, ärka, kannel, ma äratan üles koidu!“ (Ps 57:9) Ühel hommikul kogesin midagi hämmastavat. Lugedes ridu: “Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus!” (Ps 57:6, 12), leidsin end ootamatult neid sõnu laulmas mulle tundmatul viisil. Sel hetkel tajusin selgelt Jumala ligiolu. Alati, kui vajan meeldetuletust Jumala hoolest minu vastu, loen taas Psalmi 57 ja laulan seda nii, nagu Jumal mind tookord laulma õpetas.