Julgustus

Pikka aega pärast mu kasupoeg Ryani surma olin igal pühapäeval kirikus pisarais. Ma vaatasin vitraažakent, millel oli kujutatud Jeesust kandmas süles lambatalle, teised lambad tema järel käimas. Ma tajusin, et just mina olen see tall, keda Issand kannab. Olime selles koguduses uued ja tundsime väheseid koguduseliikmeid, kuid nemad teadsid meie lugu. Saalis ringi vaadates nägin paljusid mõistvaid nägusid. Hiljem jagasid paljud minuga oma valusaid kogemusi ja seda, kuidas nad neist läbi tulid. Siis sai mulle selgeks, et kuigi Jeesus kannab mind oma lohutavates kätes, on ta saatnud ka oma karja koos minuga käima. Kaaslastes nägin kaastunnet ja usku, mis mind kinnitas raskel ajal. Nüüd püüan ulatada käe neile, kes seisavad samuti silmitsi kaotustega, aidates neil leida uut lootust ja usku.