Jumala suur plaan

Aastaid tagasi märkasin oma kontori lähedal parklas vanemat meest, kes seal külma käes lõdisedes istus. Kui küsisin, kas temaga on kõik korras, rääkis ta pisarsilmil, et oli tüli tõttu abikaasaga kodust lahkunud ja Tokyosse tulnud. Ta polnud ammu söönud ja tal oli külm. Tema nimi oli härra N. Ma viisin ta sööma, ostsin mõned uued riided ja andsin ka natuke raha. Võtsin talt lubaduse külastada meie kogudust, et saaksime koos palvetada, ning et ta läheks esimesel võimalusel oma abikaasa juurde tagasi. Seejärel läksime lahku ja ma ei kuulnud mehest enam midagi. Möödus umbes viis aastat, kui ma sain korraga telefonikõne. Naisehääl küsis, kas mina olen see inimene, kes tegi head tema abikaasale, kelle nimi oli härra N. Selgus, et mees oli surivoodil oma elu viimastel hetkedel tunnistanud, et polnud täitnud lubadust sellele mehele, kes tema eest Tokyos hoolitses. Ta palus oma abikaasal ja tütrel minna tema asemel kirikusse ning tänupalve teha. Naine ütles mulle, et nad tegidki seda, aga veelgi enam – nad lasid end ristida ja said kiriku liikmeteks. Kui kõne lõppes, oli minu kord liigutusest pisaraid valada. Olin kogenud Jumala armastust.