Edasiantud usk
Lugege 2. Timoteose 1:1-7
… mäletades sinu siirast usku, mis esmalt elas sinu vanaemas Loises ja sinu emas Eunikes ja nüüd - selles olen ma veendunud - elab ka sinus. (2. Timoteose 1:5)
Koduperenaisena ja väikelapse emana võivad mu päevad
olla vahel üksluised ja väsitavad. Argipäeva murede keskel
tekib kergesti tunne, et see, mida teen, pole kuigi tähtis.
Ühel päeval hüüatas mu väike
poeg pärast söögipalvet: “Aitäh,
Jeesus! Ma armastan sind, Jeesus!”
Seejärel esitas kaheaastane poiss
tõsise näoga liigutava küsimuse:
“Tatay (isa), Nanay (ema), kas te
armastate Jeesust?” Vastasin talle: “Jah, armastame, sest tema
armastas meid enne.” See hetk oli mulle märguandeks, et kõik
need tavalised asjad, mida ma kodus teen, on väga olulised. Aegajalt
on mu abikaasa kinnitanud, et parim, mida teha saame, on
kasvatada oma last ustavalt ja rõõmuga, andes talle edasi meie
endi usku. See on usupärand, millest räägitakse Teises kirjas
Timoteosele. Usk, mis antakse edasi järgmistele põlvkondadele
kannab meid selles elus ja veelgi enam igavikus.
Quennie Joyce Ibarra (Misamis Occidental, Filipiinid)