Palvepuu

Kord külastasin sõpra ühes Kesk-Jaava väikeses külas. Vihmasel pärastlõunal juhatas ta mind mööda mudaseid radu hiiglasliku bengali viigipuu juurde, mis kasvas tagasihoidliku kabeli lähedal. Puu all istus ringis rühm külaelanikke, nende hääled tõusid ja vaibusid palves. Sõber rääkis, et kohalikud kogunevad selle “palvepuu” juurde, et jagada oma muresid ja rõõme ning panna tähele Jumala juhtimist. Vaatasin, kuidas üks eakas naine tõstis üles riisiga täidetud korvi. “Palvetasime vihma pärast ja Jumal vastas. Mu saak on päästetud!” Teised vastasid vaiksete aamenitega. Mind liigutas tänulikkus igapäevase õnnistuse eest. Hiljem, kui istusin hiiglasliku puu all, mõtlesin omaenda palvetele. Ma peatusin harva, et tõeliselt kuulata ja siduda oma igapäevaelu Jumala vaiksete kõnetustega. Külaelanikke jälgides mõistsin, et palve ei tähenda üksnes palumist, vaid ka vaikseks jäämist, et panna tähele Jumala vastuseid. Mul on alati meeles tolle naise riisikorv. Peatugem ja usaldagem oma hirmud, lootused ja tänu Jumalale!