Vaikus

Külmiku sumin on mu kodus pidevaks taustamüraks, mida ma vaevu märkan. Kuid elektrikatkestuse ajal tundus äkiline vaikus lausa kõrvulukustav. Istudes taskulambiga pimeduses mõtlesin mürale minu ümber, mida tekitab mitmesugune elektroonika, liiklus ja lõputud telefoniteavitused. Ootamatus vaikuses hakkasin kuulma muid asju: oma hingamist, lehtede õrna sahinat väljas ja kuidagi selgemini ka Jumala ligiolu. Vaikus aitas mõista kirjakohti, mis kutsuvad üles Jumalat tähele panema. Olin mõelnud vaikusest kui tühjuse omadusest, kuid tol ööl avastasin, et vaikus ei ole tühi; see on täis Jumala ligiolu, mida me sageli ei märka. Mõnikord peame igapäevaelu müra vaigistama, et Jumala häält selgelt kuulda. Elektritoide tuli mõne tunni pärast tagasi, kuid see kogemus jäi mind saatma. Nüüd püüan lisada oma päeva teadlikult vaikseid hetki. Mõnikord on see vaid viis minutit enne päikesetõusu või autoraadio väljalülitamine töölesõidul. Neis hetkedes olen leidnud, et Jumal räägib sageli kõige selgemini.