Julgustus

2001. aastal olin vahetusüliõpilane Lõuna-Prantsusmaal. Viibisin parasjagu programmijuhi kabinetis, kui kuulsin esimesest rünnakust New Yorgi kaksiktornidele. Olin uudist kuuldes kohkunud, kuid tagasi elupaika kõndides ei teadnud ma tegelikult, mis oli toimunud. Arvasin, et see oli hirmus õnnetus, kuid peagi sain teada, et asi oli palju hullem. Olin hingepõhjani vapustatud. Oli kummaline viibida teises riigis ja kuulda rünnakust oma kodumaa vastu. Kuigi ma ei tundnud isiklikult ühtegi ohvrit, leinasin koos lugematute teistega. Olin Prantsusmaal olnud vaid kuu aega, nii et ma ei tundnud seal eriti kedagi. Seda enam üllatas mind suur kaastunne, mida kogesin järgnevate kuude jooksul. Tundus, et iga kord, kui mainisin oma päritolu, avaldasid inimesed kohe kahetsust 11. septembri rünnakute pärast. Nad väljendasid hoolivust ja tõelist muret. Võõraste kaastunde kogemine on midagi erakordset. Olin välismaalane, elasin kaugel oma perest ja sõpradest, kuid inimesed, keda kohtasin, võtsid mind vastu ja suhtusid hoolivalt. Meid kõiki kutsutakse tegema sama ligimestele, unustamata, et Kristus on see, kes esimesena meid vastu võtab.