Eeskuju

Olen harjunud kõndima iga päev vähemalt kaks miili. Ilusa ilmaga käin väljas ja halva ilmaga kaubanduskeskuses. Eakana tean, et on tähtis liikuda nii kaua, kui vähegi suudan. Ühel päeval kõndisin toidupoest auto poole, kui üks noor naine mind peatas. Ta ütles: “Ma näen, et te kõnnite iga päev meie kodust mööda. Olete väga tubli!” Talle avaldas muljet, et olen oma igapäevases kõndimises ustav. Tolle naise sõnad tuletasid meelde, et inimesed märkavad meie eluviisi. Tõepoolest, meie ümber elavate inimeste teod jätavad jälje ja võivad mõjutada meie elu. Mäletan lapsepõlvest, kuidas mu vanaisa tegi igal aastal meie juurde nädalase külaskäigu. Kuna ta oli pühendunud Kristuse järgija, istus ta meie diivanil ja luges Piiblit. Mina aga istusin tema jalge ees ning vaatasin, kuidas ta huuled liikusid, kui ta vaikselt Pühakirja luges. Tema ustavus andis mulle eeskuju, mida ma pole kunagi unustanud. Nagu tänane lugemine Kirjast koloslastele ütleb, käigem Issanda vääriliselt talle kõigiti meeldida püüdes, kandes vilja igasuguses heas töös ja kasvades Jumala tundmises.