Koorem

Töötasime ühel laupäeval aias ja meie nelja-aastane pojapoeg Benjamin oli abiks. Ta töötas usinalt, liigutas telliseid ja korjas kive. Samal ajal rääkis ta lakkamatult ning tema kohalolu lahutas meie meelt. Ta aitas mul ämbri kividega täita, et need mujale viia. Kui hakkasin ämbrit tõstma, otsustas ta mind kandmisel aidata. Tema väike käsi haaras sangast kinni ja me kõndisime aeglaselt teise kohta. Benjamin ütles: “Nana, ma olen tugev ja saan seda sinuga koos kanda. See polegi raske.” Muidugi see polnud talle raske, sest ämbri raskus oli minu kanda. Tema hoidis lihtsalt sangast kinni. Siis mõistsin, et just seda Jeesus tänases kirjakohas mõtles, kui rääkis, et meie koorem on kerge. Raskused, mida kannan koos Jeesusega, ei murra mind maha, sest tema kannab tegelikku raskust. Tema kandis minu patu koorma. Tema on ka täna minuga ja annab mulle jõu. Ma ei suuda kanda selle elu koormaid ja vastutust üksinda, kuid kui kõnnin koos Issandaga, jääb raskus tema kanda ja minu koorem on kerge.