Meie väeallikas

Ma häbenesin vanasti oma kroonilist haigust. Ma teesklesin, et kõik on hästi, isegi nendel päevadel, kui ma ei saanud liigutada ja oli ilmne, et midagi on kohutavalt valesti. Ma kartsin tunnistada, et vajan abi või avaldada, et olen võimetus seisundis.

Ühel päeval, kui ma sattusin meeleheitesse, otsides uut vabandust oma seisundile, hakkasin ma teistele oma haigusest rääkima. Isegi kui ma tundsin vabanemist, kartsin ma, et mind põlatakse või kritiseeritakse. Selle asemel juhtus midagi imelist. Minu viletsuse, abivajamise ja nõrkuse jagamine pani mind ümbritsevad inimesed avama raskeid valdkondi nende elus. Kui ma nendega oma kannatusi jagasin, reageerisid nad kaas-tundlikult, aidates mul näha Jumala halastuse, väe, armastuse ja armu tunnistusi minu elus.

Ma mõistsin, et oma raskustest rääkimine oli viis, kuidas teisi nende raskustes julgustada. Ja kui nad rääkisid mulle, kuidas Jumal on neid raskest ajast läbi aidanud, muutusid mu usk ja lootus veel tugevamaks. Pole tähtis, mida me läbi elame, kui me räägime teistele, kuidas Jumal meid aitab ja kinnitab, siis õnnistab see nende elu viisil, mida ei suuda isegi ette kujutada.