Kuulumine

Möödunud aastal müüsime ja andsime abikaasaga ära pooled oma asjad ning kolisime piirkonnast, kus me olime kogu oma elu elanud, sadade kilomeetrite kaugusele vanuritekodusse. Kuigi me teadsime, et Püha Vaim oli kogu selle protsessi jooksul meiega, oli kolimine siiski traumeeriv ja kurnav katsumus. Meist olid saanud võõrad võõral maal.

Ent eelmisel pühapäeval ümbritses mind Jumala ustavus – ma sain aru, et me ei olnud enam kõrvale jäetud. Aasta läbi oleme oodanud oma uues ümbruses kuulumisetunnet armastavate naabrite ja elava kiriku hulka, kus oodatakse uusi käsi ja jalgu, mis aitaksid Jeesuse Kristuse nimel teenida. Lõputu tundmatute nägude meri on nüüd kaetud äratundmise naeratustega. Mured kõrge ea ja halvenenud tervise pärast on asendunud julgustuse ja uute toimetulekuoskustega.

Tänu, julguse ja Jumala abiga täidetutena kaalutleme täna, kuidas meile antut edasi anda. Me kavatseme vastata “jah” kutsele võtta oma ellu kaks kolledžiealist vahetusõpilast, et muuta nende elu teiste hulgas võõrana tundumisest omaseks. Me ootame iga päev uut Jumala ustavuse märki.