Jumal päästab meid

Kui ma kord lapsepõlves sõpradega pesapalli mängisin, maandus kõva löögi saanud pall väljaku kõrval olevasse suurde poriloiku. Kui ma jooksin palli ära tooma, vajusid mu jalad mudasse, nii et see ulatus üle mu kingade. Ma püüdsin sammu astuda, kuid kaotasin tasakaalu. See oli kohutav! Sõbranna tuli mulle appi, kuid temagi jäi porri kinni. Mu isa kuulis meie appihüüdeid ja tuli meid päästma. Ta teadis, mida teha — ta asetas mudasele kohale suured puulauad ning neid mööda kõndides tuli meie juurde ja tõmbas meid välja. Kui hea oli taas tunda kindlat maad jalge all!

Patt on nagu pori. Kiusatusega kokku puutudes võime me seda õigustada sõnadega: “Mitte keegi pole täiuslik.” Niimoodi ei toimi me Jumala tahte järgi ja satume raskustesse. Meie valik võib meid viia veel sügavamasse pattu. Tundub, et sellest ei saagi välja. Kuid hea sõnum on see, et meie Isa kuuleb meie appihüüdeid. Ükskõik kui sügavale pattu me oleme vajunud, Jumal on alati valmis meid päästma.