Selleks ongi olemas Päästja

Vanematekodust ära sõites heitsin ma pilgu tagasivaatepeeglisse. Minu isa istus tänava ääres elektrilises ratastoolis, jälgides, kuidas ma kaugusesse kaon. Äkki varjasid ootamatud pisarad minu vaatevälja. Ma olin 200 miili kaugusel asuva koguduse pastor. Viimase aasta jooksul olin ma vaid kaks korda isakoju jõudnud. “Üks nendest hüvastijättudest on viimane,” ütlesin ma iseendale. Ja see oligi viimane. Alles nüüd, mõni kuu hiljem, lasen ma sellel viimasel pilgul endale meenuda. Siis hakkavad pisarad voolama. Pika hetke jooksul kogen ma taas seda valu, mida tundsin, kui sain teada, et isa on surnud. Ma meenutan, kuidas ma läksin kabelisse. Ma näen oma isa kirstus lamamas. Ma jälgin ennast tema matusel julgustussõnu lausumas, kuid ma ei tea kindlalt, kas ta üldse tegi lõpliku rahu Jumalaga. Mu süda valutab.

Elu raskeimaid probleeme ei saa pakkida kenadesse lahendustesse. On vaja suurt julgust, et öelda koos Habakukiga, et isegi siis, kui elu näib lootusetu, rõõmustan ma ometi Jumalas. Ma tean, et mul ei ole Habakuki jõudu, kuid sellegipoolest tuleb pähe mõte: selleks, isegi selleks on meil olemas Issand.