Tänu sulle, Jumal!

Ülikooli ajal töötasin ma ühes lugupeetud perekonnas, ma koristasin maja, tegin süüa, pesin pesu ja käisin sisseoste tegemas. Ükskõik kui tavaline mu tööülesanne ka oli, ütles mu tööandja alati: “Suur tänu.” Samuti õpetas ta oma lapsi tänama inimesi, kes neid teenisid. Ta meenutas lastele sageli, et nad ei ole kunagi liiga tähtsad või rikkad, et mitte avaldada oma tänu. Aeg-ajalt ma mõtlesin, et ta on lihtsalt viisakas, kuid nüüd ma mõistan, et tänamine ei ole lihtsalt tänu-, vaid ka hoolitsuse ja tagasihoidlikkuse avaldus.

Kümne pidalitõbise loos tuli ainult üks tagasi Jeesuse juurde ja tänas teda. Teised läksid oma teed. Kui sageli võtame ka meie Jumala õnnistusi loomulike asjadena ja läheme teda tänamata oma teed? Ma tahan olla rohkem kümnenda pidalitõbise sarnane ja sageli pöörduda südamest tuleva tänuga Jumala poole kõige eest, mis meile on antud.