Sarah’ laul

Möödunud nädalal võttis üks noor naine bussis mu kõrval istet. Tema nimi oli Sarah. Peagi hakkas Sarah minuga rääkima ja küsis, kas ma oskan peast lugeda mõnd tema kirjutatud luuletust. Siis hakkas ta ootamatult ka mulle laulma. Sarah’ laulud ja luuletused olid tema usust ja armastusest Jeesuse vastu. Kõigepealt mõtlesin ma: “Küll on kummaline! Kes see inimene on? Miks ta mulle laulab ja pealegi selles rahvast tulvil bussis?”

Sarah rääkis mulle, et mõni aasta tagasi mõtles ta enesetapule, kuid siis leidis ta Jeesuse. Oma laulude ja luuletuste läbi tahtis ta rääkida Jeesuse armastusest kogu maailmale. Ma hakkasin mõtlema oma kristlikule elule ja mõistsin, et mul pole mingisugust õigust arvata, et Sarah on kummaline. Siin ma olin — kristlane, kelle seesama Jumal on kutsunud olema tunnistaja. Kui miks olen ma siis niivõrd segaduses selle naise laulmisest?

Ma imetlesin Sarah’ julgust, sest ta istus võhivõõra inimese kõrvale ja laulis oma armastusest Jeesuse vastu. Ma mõistsin, et pean hakkama oma suhtumist muutma. Pärast pikka ja tõsist järelemõtlemist palusin ma Jumalalt andeks. Piibel ütleb, et me peame kõikidega jagama päästesõnumit. Sarah’ tõttu võtan ma nüüd seda käsku tõsisemalt.