Suurem kui varem

Onu Herman oli minu poisipõlve eeskuju. Ta oli tark, kõrgepalgaline direktor, kellel oli kõrge positsioon ja aktsiad. Siis algas 1929.-1939. aastate suur majanduskriis ning onu kaotas nii oma kõrge palga kui ka aktsiad. Mõni inimene oleks sellises olukorras sooritanud enesetapu või mõne muu meeleheitliku teo. Kuid onu läks kogudusse ja küsis, kas ta saab neid oma vabal ajal aidata. Kiriku torn vajas kiiresti parandamist. Onu asuski seda parandama ja töö käigus omandas selle ülimalt nõutud eriala. Seejärel läks ta ka teistesse kirikutesse seda tööd tegema. Peagi rajas onu väikefirma, mis parandas kirikute ja teiste hoonete torne.

Nooruses esitasin ma talle palju küsimusi. Näiteks tahtsin ma teada, kuidas ta suutis oma majanduslikud kahjud nii rahulikult ja leidlikult üle elada. Pärast pikka pausi vastas onu: “Minu usk Jumalasse oli palju tähtsam kui mu palk või varandus. Usu läbi leidsin ma uue elukutse, millega saan inimesi aidata. Nüüd olen ma oma eluga rohkem rahul kui varem.”

Usk Jumalasse kõrvaldab ahnuse ja avardab meie ellusuhtumist. Me kõik vajame vahendeid, et ära elada, kuid kõiges, mida me teeme, vajame me veel rohkem Jumalat.