Pöörduge

Üksikvanemaga perekondades võivad tähtsündmused olla eriti rasked. Ühel palmipuude pühal pidi mu vanem poeg koguduseliikmeks vastu võetama. Ta oli selleks valmistumise käigus palju õppinud ja oli sündmusest erutatud. Ta tahtis, et kogu pere oleks sellel päeval kirikus. Kuid vanavanemad olid selle nädalavahetuse plaanid juba ammu kavandanud ja isa pidi tööl olema. Kui pastor pereliikmeid ette kutsus, siis olime ainult kahekesi, minu noorem poeg ja mina. Mu süda valutas poja pärast, teades, et meie perekond erines teiste omadest. Samal hommikul piiblitunnis jagasin ma nii oma rõõmu teadmisest, et mu poeg õnnistatakse koguduseliikmeks kui ka oma “südamevalust”.

Kui meie perel paluti püsti tõusta, siis tõusis ka kogu meie pühapäevakooli rühm. Seejärel hakkasid ka mitmed teised inimesed püsti tõusma — need, kes olid mu poega õpetanud ja koolitanud. Kui mu poeg pöördus ja oma “perekonda” nägi, tulid tal pisarad silma. Sel päeval mõistsime mõlemad, et kui me valvame ja ootame, siis näitab Jumal meile, kui imeline ja terviklik võib meie usuperekond olla.