Rändrästaste pesa

Oli olnud karm talv. Ema suri oktoobris ja pärast tema asjade korraldamist olime koju sõitnud. Enne lume tulekut olime ta haual käinud vaid ühe korra. Aprilli alguses kõndisime mööda teed surnuaia poole. Kui me lähenesime marmorkivile, mis tähistas meie hauaplatsi, tõusis meie ees ootamatult õhku üks rändrästas. Ikka ja jälle tiirutas ta meie lähedal. Olime peaaegu haua juures, kui märkasime, et lind oli hauakivi külge kinnitatud vaniku külge pesa teinud. Siis kuulsime toitu ootavate linnupoegade siutsumist. Surnutele mõeldud paigas oli esile kerkinud uus elu.

Ma seisin üksildasel surnuaial külma tuule käes ja pisarad voolasid mööda mu põski. Mulle meenusid Kristuse sõnad: “Sest mina elan ja ka teie peate elama.”