Muljutud varbad ja kriimustatud põlved
Lugege Johannese 3:16-17
Jumal ei ole läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks. (Johannese 3:17)
Ma kasvasin üles talus. Suvel mängisime õdede-vendadega heinakuhjades, jooksime karjamaal ja ronisime puude otsa.
Sageli olime paljajalu, kandes lühikesi pükse ja T-särke. Sellepärast kaasnesid aktiivse suvega vigastused — muljutud varbad, kriimustatud põlved ja sinikad.
Mulle meenub, kuidas ma läksin koju, põlv veritsemas. Ema või isa nägid põlves mustust ja kruusa ning laususid sõnu, mis mind hirmutasid: “Me peame su põlve puhastama!” Vigastus ise ei tundunud kunagi nii valus kui haava näitamine vanematele.
See mälestus meenus mulle Johannese evangeeliumi lugedes, aidates mind mõista, miks selle kirjutaja pidi selgeks tegema, et Kristus ei tulnud meie üle kohut mõistma, vaid päästma. Isegi kui Kristuse töö tulemuseks on meie terviklikkus, sisaldab terviklikkuseni jõudmine sageli valu.
Nii vaimulikus kui ka ihulises tervenemises tuleb haavad puhastada. Selleks et saada kätte vigastusest jäänud kiviprügi, lubame me Jumalal tulla meie hingehaavadesse. See ei tundu kuigi mõnus. Sellegipoolest on puhastamine osa taastamisest.
Mulle meenub, kuidas ma läksin koju, põlv veritsemas. Ema või isa nägid põlves mustust ja kruusa ning laususid sõnu, mis mind hirmutasid: “Me peame su põlve puhastama!” Vigastus ise ei tundunud kunagi nii valus kui haava näitamine vanematele.
See mälestus meenus mulle Johannese evangeeliumi lugedes, aidates mind mõista, miks selle kirjutaja pidi selgeks tegema, et Kristus ei tulnud meie üle kohut mõistma, vaid päästma. Isegi kui Kristuse töö tulemuseks on meie terviklikkus, sisaldab terviklikkuseni jõudmine sageli valu.
Nii vaimulikus kui ka ihulises tervenemises tuleb haavad puhastada. Selleks et saada kätte vigastusest jäänud kiviprügi, lubame me Jumalal tulla meie hingehaavadesse. See ei tundu kuigi mõnus. Sellegipoolest on puhastamine osa taastamisest.
Mary M. Johnston (Iowa, USA)