See on lukus!

Mõned mu sõbrad hoiavad uksed lukus isegi siis, kui nad on päevaajal kodus. Saime sellest teada siis, kui nad olid möödunud suvel nädala sees peetava piiblitunni võõrustajateks. Kui me nende ukse juurde jõudsime ja koputasime, hüüdsid nad meile: “Tulge sisse!” Kui me aga ust katsusime, selgus, et seda ei saa avada.

Me pidime tagasi hüüdma: “Me ei saa! Uks on lukus,” kuni nad meid sisse lasksid. Ja nii kordus see iga nädal.

Mulle näis, et ma teen midagi taolist ka oma osaduses Jumalaga. Palju kordi palun ma Issandat, et ta tuleks mulle lähemale, lohutaks ja aitaks mind, kui ma olen mures või rõhutud. Kui mulle tundub, et pärast palvetamist ei ole mitte midagi muutunud, saan ma vihaseks ja pahaseks. Kuid liiga sageli, kui ma hüüan “Tule sisse!”, jätavad mu hirm ja usaldamatus Issanda väljapoole. See ei tähenda, et Jumal ei ole valmis mulle vastama, vaid seda, et uks minu sisemusse on lukus. Jumal ei tungi vägisi sisse, vaid ootab kannatlikult, et mina hakkaksin usaldama ja avaksin ukse. See kogemus sõpradega andis mulle uue arusaamise, et ma ise pean Issanda endale külla kutsuma.