Armastama õppides
Lugege 1. Korintose 13:4-8
Armastus on pika meelega ... Armastus ei hääbu kunagi. (1. Korintose 13:4,8)
Minu saja-aastane ema elab hooldekodus, kus teda vannitatakse, pannakse riidesse ja söödetakse. Ta avab harva oma silmi.
Kui ma teda külastan, siis ütlen talle, kes ma olen ja et ma armastan teda. Aeg-ajalt ema reageerib mu sõnadele, kuid sageli ta ei tunne mind ära. Olen mõelnud, kuidas ma saaksin teda panna ennast ära tundma. Ma tahan, et ema teaks, et keegi armastab teda ja kannab hoolt, et tema vajadused rahuldataks.
Ühel päeval mõistsin, et oma osaduses Jumalaga ei taju minagi, et Jumal sirutab ennast minu poole. Jumal näitab oma armastust minu vastu ja kannab hoolt mu vajaduste eest, kuid mina ei märka Jumala ande ning ei tunne andjat. Sellegipoolest on Jumal kannatlik ja jätkab andmist.
Kui ma nüüd ema külastan, siis ei tunne ma muret, kas ta vastab mulle või mitte. Ma hõõrun ta selga, hoian ta käsi ja ütlen, et ma armastan teda. Ma soovin, et kõik oleks teisiti, kuid Jumala eeskuju meenutades teen ma seda, mida suudan. Ma armastan oma ema, ükskõik kas ta vastab mulle või ei.
Ühel päeval mõistsin, et oma osaduses Jumalaga ei taju minagi, et Jumal sirutab ennast minu poole. Jumal näitab oma armastust minu vastu ja kannab hoolt mu vajaduste eest, kuid mina ei märka Jumala ande ning ei tunne andjat. Sellegipoolest on Jumal kannatlik ja jätkab andmist.
Kui ma nüüd ema külastan, siis ei tunne ma muret, kas ta vastab mulle või mitte. Ma hõõrun ta selga, hoian ta käsi ja ütlen, et ma armastan teda. Ma soovin, et kõik oleks teisiti, kuid Jumala eeskuju meenutades teen ma seda, mida suudan. Ma armastan oma ema, ükskõik kas ta vastab mulle või ei.
Pat Gamage (Michigan, USA)