Varjupaika leides
Lugege 2. Saamueli 22:1-31
Ja Taavet kõneles selle laulu sõnad Issandale sel ajal, kui Issand oli ta päästnud kõigi ta vaenlaste käest. Ta ütles nõnda: “Issand on ... kalju, kust ma pelgupaika otsin, ... mu kõrge kants ja varjupaik.” (2. Saamueli 22:1-3)
Ma võtsin osa koosolekust, mis toimus Washingtoni kesklinnas ülikooli peahoone ülemise korruse koosolekusaalis.
Ootamatu suvetorm tõi kaasa tugevad tuulehood ja madalad tumedad pilved. Äkki hakkas tugev lärm meie arutelu segama. Siis märkasime, et suur parv läbirändel olevaid Kanada hanesid oli otsinud hoone laiadel aknalaudadel varjupaika ootamatu tormi eest. Me unustasime ajutiselt koosoleku päevakava ja jälgisime hanesid, kes olid suurlinna keskel leidnud tormi eest varjupaiga.
Need linnud panid mind nägema vaimulikku tõde: kui me elus kerkivad üles raskused, siis võime otsida varjupaika oma Päästjas Jeesuses Kristuses. Ükskõik kas me oleme kadunud rahvahulga sekka või leiame ennast üksinda mahajäetud paigas, Jumal on meiega, pakkudes meile pelgupaika, kus me oleme maailma eest varjus.
Need linnud panid mind nägema vaimulikku tõde: kui me elus kerkivad üles raskused, siis võime otsida varjupaika oma Päästjas Jeesuses Kristuses. Ükskõik kas me oleme kadunud rahvahulga sekka või leiame ennast üksinda mahajäetud paigas, Jumal on meiega, pakkudes meile pelgupaika, kus me oleme maailma eest varjus.
Paul Spencer Flynn (Põhja-Carolina, USA)