Püha Vaim, palu meie eest!
Lugege Rooma 8:18-27
Aga südameteuurija teab, mida Vaim taotleb, sest Jumala tahtmise järgi palub ta pühade eest. (Rooma 8:27)
Minu teismeline tütar ja mina vahetasime kibedaid sõnu. Süüdistused lendasid. Hääletoon kasvas. Uksed paukusid.
Hiljem heitsin voodisse, pisarad üle näo voolamas. Ma tundsin viha, solvumist, ärritust ja pettumust. Pidin tunnistama, et olin lapsevanemana täielikult äpardunud ning tundsin, et mind on valusalt solvatud ja haavatud. Kui aus olla, siis olin ma ohtlikult lähedal sellele, et needa seda, kes kõige rohkem vajas mu armastust! Selle asemel püüdsin oma meeleheites palvetada. See ei õnnestunud. Õnnistussõnad lihtsalt ei tulnud huulile. Solvumine oli liiga värske, viha liiga uus. Mida ma peaksin paluma? Millest alustama? Mu mõte ei liikunud.
Ime kombel hakkas Vaim minu eest palvetama ja ma kuulsin ennast sosistamas: “Ma isegi ei tea, mida ja kuidas peaksin ma palvetama. (Vaadake Rooma 8:26.) Püha Vaim, palu mu eest sõnatute ägamistega!” Niipea kui need sõnad olid üle mu huulte libisenud, tundsin, kuidas mu ihu ja mõistus lõdvestusid. Mu hing puhkas. Ma uskusin, et Jumal kuulab, kuidas Püha Vaim palvetab minu eest. Tundsin rahu. Ma jäin magama.
Hiljem ärkasin ma värske ja uuena, valmis andeks andma, armastama, lootma, meelt parandama, oma tütrega leppima.
Ime kombel hakkas Vaim minu eest palvetama ja ma kuulsin ennast sosistamas: “Ma isegi ei tea, mida ja kuidas peaksin ma palvetama. (Vaadake Rooma 8:26.) Püha Vaim, palu mu eest sõnatute ägamistega!” Niipea kui need sõnad olid üle mu huulte libisenud, tundsin, kuidas mu ihu ja mõistus lõdvestusid. Mu hing puhkas. Ma uskusin, et Jumal kuulab, kuidas Püha Vaim palvetab minu eest. Tundsin rahu. Ma jäin magama.
Hiljem ärkasin ma värske ja uuena, valmis andeks andma, armastama, lootma, meelt parandama, oma tütrega leppima.
Velma A. Burrows (Pennsylvania, USA)