Udust esile kerkides

Koosolekult koju sõites sattusime väga tihedasse uttu. Ma nägin vaevalt teed ja edasi sõita oli ohtlik, sest ma ei näinud tee serva. Palvetasime abikaasaga kõvasti ja ma jätkasin sõitu, mis tundus olevat miilide pikkune. Mu küüned lõikusid kätte, sest ma hoidsin roolist nii kõvasti kinni. Lõpuks õnnestus meil õnnelikult läbi udu sõita ja me nägime kauni hommiku algust.

Möödunud aastal suri meie poeg. Selle tagajärjel tundsin, nagu ümbritseks mind tihe udu, millest ei olnud võimalik läbi näha. Igapäevategevuses ei suutnud ma mõelda ülesandele, mis mul oli käsil. Ma naeratasin, kuid naeratuses puudus rõõm. Ma läbisin palju kurbuseetappe, kuid tundsin sellegipoolest tühjust. Ma ei suutnud edasi minna ja oodata valu möödumist.

Nüüd on sellest möödas peaaegu kaks aastat ja ma tunnen, nagu kerkiksin udust esile. Mu valu on alles, kuid see ei ole nii kohutav kui varem. Ma hakkan taas nägema kauneid hommikuid ning olen tänulik oma kallile abikaasale, perekonnale ja sõpradele. Kuid üle kõige tean ma, et Jumal on iga hetk mu käest kinni hoidnud – ja teeb seda ka praegu.