Õnnistusi jagades
Lugege Apostlite tegude 20:32-35
Ma olen teile kõigiti näidanud, et nõnda vaeva nähes tuleb hoolt kanda nõrkade eest, pidades meeles meie Issanda Jeesuse sõnu, mis ta on öelnud: “Õndsam on anda kui võtta!” (Apostlite tegude 20:35)
Sel hommikul helistas mulle üks eakas inimene kogudusest, millesse ma kuulun ja vastutan töö eest puudustkannatajatega.
Ta tahtis minu juurde tulla ja anda veidi raha hädasolijate abistamiseks. Kui ma ukse avasin, nägin ta tuttavat naerunägu – sama nägu, millelt ma olen nii palju kordi näinud kiirgamas Jeesuse armastust. Silmis pisarad, ulatas ta mulle paari korralikke, vähekantud jalanõusid ja 50-dollarise rahatähe.
Ma tunnen seda perekonda juba aastaid. Temal ja ta naisel on väike kuusissetulek. Ma püüdsin meest veenda, et ta jätaks raha endale, kuid ta nõudis, et ma selle vastu võtaksin. “Ma olen kindel, et te tunnete kedagi, kes seda vajab,” ütles mees.
Tema isetus puudutas mind. Veel kord kogesin ma selle mehe südamesoojust, kes pakkus mulle 50 dollarit ja vähekantud jalanõud, et ma annaksin need edasi tema jaoks nimetule puudustkannatajale. Kõige rohkem soojendas mu südant see, et midagi pärimata usaldas ta mind, et mina oskan valida inimese, kellele tema lahke annetus edasi anda.
Ma tunnen seda perekonda juba aastaid. Temal ja ta naisel on väike kuusissetulek. Ma püüdsin meest veenda, et ta jätaks raha endale, kuid ta nõudis, et ma selle vastu võtaksin. “Ma olen kindel, et te tunnete kedagi, kes seda vajab,” ütles mees.
Tema isetus puudutas mind. Veel kord kogesin ma selle mehe südamesoojust, kes pakkus mulle 50 dollarit ja vähekantud jalanõud, et ma annaksin need edasi tema jaoks nimetule puudustkannatajale. Kõige rohkem soojendas mu südant see, et midagi pärimata usaldas ta mind, et mina oskan valida inimese, kellele tema lahke annetus edasi anda.
Marion H. Duncan (Põhja-Carolina, USA)