Lihtne tegu

Mul oli suurepärane lapsepõlv. Elu oli täidetud pesapalli, jalgpalli, kalastamise ja kõige muuga, mis teevad lapse elu õnnelikuks. Ma kasvasin üles kirikus ja mulle ei tehtud kunagi haiget. Mu isa töötas raudteel ning samal ajal parandas raadioid ja televiisoreid, teenides sellega veidi lisaraha. Ma teadsin, et isa armastab mind ja mina armastasin teda, kuid me ei olnud kunagi väga lähedased. Me ei teinud midagi üheskoos, nagu paljud isad ja pojad teevad. Palju aastaid olin ma isa peale vihane ega tahtnud temaga suhelda.

1992. aastal sai mu isa halvatuse ja arvati, et ta ei ela järgmise hommikuni. Tema haigevoodi ees seistes ja palvetades, et Jumal päästaks ta elu, mõistsin, kui väga ma teda armastan. Ma andsin talle andeks ja loobusin vihast, mida olin tema vastu tundnud.

See lihtne andestamine avas mu südame ja mõtted. Esimest korda elus tundsin ma ennast Jumala lähedal ja ma hakkasin paremini mõistma oma elu. Ma usun, et andestamine on võti, mis avab meie südame ja mõtted teistele inimestele ja Jumalale.