Käbliku laul

Köögiakna taga laulvat lindudekoori kuulates imetlen ma üht laulu, mis teistest üle kostab. Selle trillerid ja lõõritused vaimustavad mind niivõrd, et hommikusöök muutub tavalise argirituaali asemel peoks. Ma mõtlen, et see peab kindlasti olema mingi kaunis olend, kellel on suurepärane and, mis tõstab mu meeleolu. Kui ma aga vaatan erinevaid linde, kes on ennast puu otsa sisse seadnud, märkan, et viis tuleb väikeselt pruunilt käblikult, kes on kaunistatud ainult väikese värvilaiguga silmade ümber. Ta ei ole mitte üks raas ilus, kuid tema võime muuta tavaline hommik laulu abil eriliseks päevaks täis lootust, on minu jaoks ilus.

Mõnikord võime ennast tunda sama tähtsusetuna nagu see käblik värvirikkamate lindude hulgas. Me võime uskuda, et meil ei ole teistele mitte midagi pakkuda, sest meie võimed ei ole nii suured kui kellelgi teisel või meie töömeetod on vaiksem ega köida tähelepanu. Kuid igaüks meist on mingil moel eriline ja ainulaadne ning me suudame pakkuda midagi sellist, mida keegi teine ei suuda, isegi kui see on meie ainulaadne, sõbralik naeratus.