Tugevad käed

Seisin üksinda elutoas, ikka veel kurvastades ema pärast, kes oli paar kuud tagasi surnud. Mu isa suri kümme aastat varem. Kuigi mul olid suurepärane abikaasa ja lapsed, tundsin ma ennast nüüd orvuna. Mõnda aega olen ma kahelnud oma usus Jumalasse. Teatud mõttes ma uskusin Jumalasse, kuid kas ta ikka oli minu isiklik Jumal? Ja kuidas oli lugu Jeesusega? Kas Piibel oli tõde? Ma veetsin tunde, lugedes teoloogia-alaseid raamatuid ja esitades küsimusi. Ma olin otsustanud kontrollida tõendusi, et siis otsustada, kas kristlus on tõeline. Ma pidin teada saama. Ma tahtsin uskuda.

Kuid tol päeval elutoas seistes tulid mulle uued mõtted. Ma ei suutnud leida kõiki tõendusi, mida vajasin tõestuseks, et Jeesus on tõeline. Kuid see oleks vaid “mõistuses olev tarkus”. Mina tahtsin usku. Ma mõistsin, et ei suutnud ise edasi minna, ma pidin paluma Jeesuselt abi. Ma palvetasin lihtsa palve: “Jeesus, ma ei saa ise hakkama. Palun tule mu südamesse ja näita mulle teed.”

Jumal saatis mulle tunde, mille olemasolu ma olin lapsepõlvest peale täielikult unustanud. Mul oli tunne, nagu oleksin ma voodis oma vanemate kaisus. Ma lausa kogesin tekki ja enda ümber olevaid tugevaid käsi. Just siis sain ma tõeliselt aru, et mul on ikka Vanem.