Orus

Oli 1993. aasta 11. aprilli pärastlõuna. Ma olin käinud ülestõusmispüha teenistusel, söönud lõuna ja olin valmis väikeseks uinakuks, kui tuli telefonikõne Lõuna-Ohio kinnipidamisasutusest. “Vangid võtsid L-bloki oma kontrolli alla,” ütles värisev hääl, “ja nad on võtnud pantvange.” Järgmised üksteist päeva olid täidetud pimedusega. Kümme meest kaotas verises ülestõusus elu. Peamise läbirääkijana kõnelesin ma vangidest pantvangide võtjatega. Kahel korral kohtusin nendega näost näkku. Olles ümbritsetud surmast ja vägivallast, leidsin, et kõige sobivamad on psalmisti sõnad. Kui ma kõndisin läbi pimeda oru, asus hirmu asemele rahu. Ma kogesin, et Karjane juhib iga minu sammu.

Pühakirja tõotus osutus tõeks. “Ma ei hülga sind ega jäta sind maha” (Heebrea 13:59). Pimedad orud võivad olla mitmesuguse kuju või suurusega, kuid ma olen iga kord selgeks saanud, et Jumal on ustav.