“Jumal, õnnista Alexit”

Hiljuti julgustas meie kogudus täiskasvanud liikmeid, kes soovisid endale rikkamat palveelu, valima lapse või noore nime, kelle eest korrapäraselt palvetada. Mina valisin noormehe nime, keda ma vaevalt tundsin. Möödusid nädalad ja kuud, kuid ma tundsin, et minu palved selle noormehe eest ei mõjunud, sest ma ei teadnud piisavalt tema elust. Ma otsustasin saata talle elektronkirja, milles seisis, et loodan, et see kirjavahetus viib sügavamate palveteni kui lihtsalt “Jumal, õnnista Alexit.” Kuid sel hetkel sai mulle selgeks, et “Jumal, õnnista Alexit” on tegelikult väga hea palve. Jumal tunneb Alexit märksa paremini kui mina või keegi teine. Ilma tegelikult järele mõtlemata olin arvanud, et minu palvete tõhusus sõltub pigem sellest, et ma tean oma noore sõbra vajadusi ja igatsusi kui sellest, mida teab Jumal.

See mõte muutis palju! Nüüd palvetan ma usus pigem Jumala lõpmatute ressursside kui oma piiratud tarkuse abil.