Märgitud Jumala peopesadesse

Tööga hõivatud täiskasvanud ei ole ainsad, kes kannatavad maailma raskuste all. Kui ma jälgisin, kuidas mu 4. klassis õppiv tütar istub kägaras köögilaua taga bioloogiaõpiku kohal, küsisin endalt: “Mida ma saan teha, et leevendada tema stressi ja näidata talle oma armastust?” Vastus turgatas mulle pähe ning ma sirutasin käe tema käe ja pastaka juurde. “See on meenutuseks, et ma mõtlen sinu peale,” ütlesin ma Sarah’le, joonistades tema peopessa naeratava päikese. “Kui sa näed seda naeratavat päikest, siis pea meeles, et ma armastan sind alati, ükskõik, kui hästi su kontrolltöö ka läheb.” Sarah’ kulmukortsutus pehmenes ja ta kallistas mind.

Ka mina võitlen eluraskustega. Ma istun kõveras oma pooleliolevate tööde nimekirja kohal ja võrdlen ennast pidevalt teistega. Kuid tänases kirjakohas meenutab Jesaja mulle, et Jeesus on märkinud minu – minu! – oma peopesadesse. Ükskõik, kuidas ma ennast inimstandarditega mõõdan, ükskõik, kuidas ma läbin testi, mille maailm mulle annab, Jumal armastab mind alati igavese armastusega, mis on palju suurem, kui ma suudan aru saada. Kui ma argielule mõeldes meenutan, kui palju Jumal minust hoolib, siis mu kulmukortsutus kaob ja ma saan soojendada ennast Isa armastuse paistel.