Kuulamine

Mu vanem õde on pikkamööda kaotanud kuulmise, mis on tõenäoliselt tingitud korduvatest põletikest lapsepõlves ja sellest, et ta aitas isal meie perefarmis vanu mürarikkaid traktoreid juhtida. Möödunud suvel andis ta perekonna nõudmistele järele ja muretses endale kuulmisaparaadi. Ühel päeval külastasin ma õde pärast seda, kui Iowa rong oli parajasti möödunud, ja ta ütles: “Kogu elu, õeke, olen ma jälginud, kuidas rong rohelistest heinamaadest ja maisipõldudest mööda sõidab. Kuid täna on esimene kord, kui ma kuulsin seda tulemas! Ma kuulsin, kuidas mürin tugevnes, kui rong põldude tagant lähemale tuli. Kuni tänaseni ma isegi ei mäleta, et oleksin kuulnud, kuidas vihm peksab vastu katust.”

Mõtlemine õe vastumeelsusele kasutada kuulmisaparaati meenutas mulle, et meiegi võime keelduda kasutamast erilisi ande, mis aitavad meid kuulda Jumalat. Kas ma tahan kuulda Jumalat? Kas ma loen Piiblit? Kas ma otsin osadust ja käin kirikus? Kas ma palvetan regulaarselt? Kas ma jagan Jeesust oma elus lahkete sõnade ja hoolitsevate tegude kaudu? Kõik see on mõeldud meie abistamiseks. Kui me jääme vait ja kuulame Jumalat nagu mu õde, oleme üllatunud sellest, mida kuuleme!