Meie viimased sõnad
Lugege Efesose 4:22-32
Kui vihastute, siis ärge tehke pattu! (Efesose 4:26)
Viimane kord, kui ma oma isaga rääkisin, me riidlesime. “Miks me küll omavahel läbi ei saa?” küsisin ma endalt, kui telefonitoru hargile viskasin. Me vaidlesime sageli, kuid ma teadsin, et meie vimm lahtub ja me oleme jälle sõbrad.
Seekord oli teisiti. Viis tundi pärast meie riidu sai isa südameataki. Ta suri järgmisel päeval meelemärkusele tulemata.
Järgmised kuus aastat on mu elus valitsenud süütunne ja valu. Ma ei suhelnud mitte kellegagi. Ma vahetasin töökohti, kortereid, otsisin uusi huvialasid, kuid tundus, et miski ei kergenda mu koormat.
Kui ma lõpuks põhja jõudsin, pöörasin ma oma elu Issanda poole. Ma palusin, et Jumal võtaks mu süütunde ära ja tundsin otsekohe, nagu oleks mult tõstetud raske koorem. Jumal kuulis mu palvet ja tervendas mu purunenud südame. Kunagi ei ole liiga hilja andeks paluda.
Järgmised kuus aastat on mu elus valitsenud süütunne ja valu. Ma ei suhelnud mitte kellegagi. Ma vahetasin töökohti, kortereid, otsisin uusi huvialasid, kuid tundus, et miski ei kergenda mu koormat.
Kui ma lõpuks põhja jõudsin, pöörasin ma oma elu Issanda poole. Ma palusin, et Jumal võtaks mu süütunde ära ja tundsin otsekohe, nagu oleks mult tõstetud raske koorem. Jumal kuulis mu palvet ja tervendas mu purunenud südame. Kunagi ei ole liiga hilja andeks paluda.
Lisa Lawless (Põhja-Carolina, USA)