Kangekaelselt roheline

Ma olen elanud maailma “kõige kummalisemais paigus”. Kõige raskem oli elada väikeses kaevanduslinnas, mis asus kivises Arizona kõrbes. Linnake oli palav ja tolmune ning lähedalasuvast sulatusahjust tulev suits põletas meie silmi ja muutis õhu kollaseks. Mul oli kolm last ja vähe raha, seepärast oli mul raske oma usku säilitada.

Meie tagaaias kasvas nooruke paplipuu. Kuigi meil oli vähe lootust, hoolitsesime me selle puu eest. Ja hoolimata külmast rõskest talvest, tuulerõugetest, loendamatutest külmetushaigustest, isegi ootamatust operatsioonist, mis tehti mu keskmisele pojale, kastsime me puukest. Oli päevi, kui puu paindus niivõrd, et me pidime puu püstihoidmiseks selle külge toe siduma, kuid puu jäi ellu. Nõusid pestes vaatasin ma aknast välja ja nägin seda puud – ikka alles – ikka kangekaelselt roheline.

Ma olen mõelnud sellele puule, kui “koidutiivad” on viinud mind mõnda kohta, milleks ma ei olnud valmis. Jumala puu õitseb ja Jumal on meiega, et meid juhtida, ükskõik kui mahajäetuna me ennast tunneme. See arusaamine Jumala püsivast ustavusest annab ka mulle julgust panna oma käsi Jumala omasse ja uuendada oma usku.