Viha ja palve

Olin vihane oma ülemuse peale. Kõigepealt oli ta mu töötunde vähendanud, siis aga vormistas ta mind tööle poole kohaga. Ühel õhtul sai viha minust võitu. Ma tahtsin, et see mees kannataks sama palju kui mina. Läksin voodisse, kuid uni ei tulnud, sest viha oli nii tugev. Mulle meenus, et Uus Testament nõuab meilt, et me ei laseks päeval minna looja meie viha üle ja palvetaksime lakkamatult. Meeleheites otsustasin üles tõusta ja palvetada. Köögilaua ääres istudes, pea käte vahel, palvetasin ma valju häälega: “Kallis Jumal, võta minult see viha ja anna mulle rahu.” Ma palvetasin hulk aega, kõikudes tugeva viha vahel ja paludes rahu. Tundus, et sellest ei olnud abi, kuid sellegipoolest teadsin, et pean jätkama palvetamist.

Siis hakkasin ma äkki, ilma igasuguse hoiatuseta kogema Jumala õnnistatud rahu. Teadsin, et Jumal oli vastanud mu palvetele.

Iga kord, kui viha sai minust võitu, läksin ma palves Jumala ette. Jumal kinkis mulle kontrolli viha üle ning ma suutsin minna voodisse ja rahulikult magada. Tänu olgu Jumalale!