Armastus, mis sureb
Lugege 1. Korintose 1:18-25
Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi. (1. Korintose 1:18)
Kogudus hakkas täitma pühakoda suure reede jumalateenistuseks. Üks koguduseliige oli ehitanud suure puuristi, mis seisis pühakoja ees.
Jumalateenistusel loeti Pühakirja ja lauldi Jeesuse ristisurmast. Kui loeti Jeesuse viimaseid sõnu: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (Luuka 23:34) . “Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?” (Markuse 15:34), kustutati üksteise järel küünlad. Kui lugeja ütles: “See on lõpetatud!”, kustutati viimane küünal ja ruum muutus kottpimedaks.
Me istusime täielikus vaikuses. Äkki hakkas ristil helendama tuluke. Hetkeks tundus, nagu ripuks seal Jeesus. Siis ma tundsin ära, et ristil olev mees on mu koguduseliige. “Kuidas ta sinna üles sai?” küsisin ma endalt.
Osana teenistuse kavast ronis see mees ristile siis, kui me istusime pimedas. Kuid see läbielamus pani mind küsima tõelisest ristist: “Kuidas Jeesus sinna üles sai?” Teatud mõttes asetasid ta sinna meie uhkus, jonnakus, hirm ja patt. Kuid sügavamas mõttes viis Jeesuse ristile armastus meie vastu, et me võiksime nii praegu kui ka igavikus elada Jumala armastuse valguses.
Me istusime täielikus vaikuses. Äkki hakkas ristil helendama tuluke. Hetkeks tundus, nagu ripuks seal Jeesus. Siis ma tundsin ära, et ristil olev mees on mu koguduseliige. “Kuidas ta sinna üles sai?” küsisin ma endalt.
Osana teenistuse kavast ronis see mees ristile siis, kui me istusime pimedas. Kuid see läbielamus pani mind küsima tõelisest ristist: “Kuidas Jeesus sinna üles sai?” Teatud mõttes asetasid ta sinna meie uhkus, jonnakus, hirm ja patt. Kuid sügavamas mõttes viis Jeesuse ristile armastus meie vastu, et me võiksime nii praegu kui ka igavikus elada Jumala armastuse valguses.
George White (Iowa, USA)