Lootus pimeduses

Kui mu lähedane inimene püüdis enesetappu sooritada, langesin ma kiiresti süütunde ja hukkamõistu auku. Ma mõtlesin, et see pidi vähemalt osaliselt olema minu süü: kui ma oleksin märgid ära tundnud, siis seda poleks juhtunud. See oli meeleheiteaeg nii mu kallimale kui ka minule. Sel ajal helistas mulle lähedane sõber, kes ei teadnud midagi meie olukorrast ja ütles, et Issand oli “andnud” talle minu jaoks 143. Laulu, mida ma pidin lugema ja millele lootma. Ma hakkasin iga päev seda salmi lugema ja kinnitasin Laulu 143:8 meie ülemise korruse telefoniaparaadi juurde.

Päevad möödusid ning süü- ja hukkamõistutunne hakkasid minust lahkuma. Ka mu lähedane, kes oli püüdnud ennast tappa, hakkas sellest üle saama. Tagasi vaadates mõistan ma nüüd, et olukord hakkas paranema siis, kui me hakkasime keskenduma Jumalale. Täna näen ma Jumalat kui sõpra, kellele ma saan toetuda, ükskõik kui raske mure mind vaevab. Ma võin usaldada Jumalat, ükskõik kui lootusetu mu olukord tundub olevat.

Laul 143:8 on ka praegu kinnitatud meie telefoni juurde meenutamaks, et Jumal on minuga.