Tervenemine tänamise kaudu

Hirm liikus mööda mu selgroogu alla, kui arst ütles mulle, et mul on kasvaja. Ma olin pealt näinud, kuidas mu isa suri sellesse julma haigusesse. Nüüd elasin ma ise selle kohutava õudusega. “Miks mina,” mõtlesin ma, “terve inimene, kes enda eest hoolt kannab?” Palvetamise ajal meenus mulle salm: “Tänage kõige eest.” Kui Paulus ja Siilas suutsid oma vangikongis laulda ülistuslaule, võib-olla suudaksin ka mina tänada Jumalat. Kuigi ma ei tundnud ennast eriti tänulikuna, tänasin ma oma perekonna ja sõprade eest, kelle julgustav eeskuju oli mulle jõudu andnud. Hiljem ravi ajal, kui kiiritusekiired otsisid mu rinnas vähirakke, keskendasin ma oma mõtted Jumala õnnistuste üleslugemisele.

Pauluse jaoks avas Jumal vanglaväravad; minu jaoks avas Jumal mu hinge elule. Enne ravi algust otsustasin ma arsti nõusolekul sõita Coloradosse puhkusele, mida olin juba ammu kavandanud. Seal viibides omandasin ma uue arusaamise Jumala maailma imedest. Imeilus sinine taevas, järv, mille laineid hellitas jahe suvetuul, mõnus väsimustunne mägedes jalutamisest – need meenutused täidavad ikka mu hinge rõõmu ja tänuga iga päeva eest, mis mul on veel elada.