Rikkalikult armastust

Mu sõbranna lamas haiglavoodis, hoides jõuetutes kätes kaarte, mis mu lapsed olid tema jaoks teinud. Tal oli raske keskenduda kaartidele, kuid valust hoolimata ta naeratas – just nagu ta oli naeratanud aastaid tagasi, kui me olime talle alles võõrad. Tema elu õpetas meile palju Jumala armastusest. Ta armastas meid, kuigi me ei olnud sugulased ja meil oli vähe vastu pakkuda. Ta armastas meid, nagu Jumal armastab meid Jeesuse Kristuse kaudu. Ta kutsus meid oma koju, toitis meid ja hoolitses meie eest – nii nagu Kristus on avanud oma käed ning pakkunud oma ihu ja vere, et võtta meid vastu Jumala perekonda.

Kui ta lõpuks surivoodil lamas, näitas ta meile, et Jumala armastus toetab meid, kui me läheme sellest elust järgmisesse. Kannatustele vaatamata meenutas tema särav nägu meile, et mitte miski, isegi mitte surmavalu ei saa meid lahutada Jumala armastusest.