Teistsugune välimus

Lõbustuspargis järjekorras oodates leidsin ma end mõtteis mind ümbritsevaid noori arvustamas. Mitmed noormehed ja neiud olid kaunistatud mitmesuguse kuju ja suurusega tätoveeringutega. Teistel olid ehted näkku ja kehale kinnitatud. Mõnel olid nii ühed kui ka teised. Minule, kes ma olen neljakümnendates eluaastates täiskasvanu, näisid need noored nii erinevad, nii kummalised, et mul oli kerge neile põlgusega ülevalt alla vaadata. Kuid siis tabas mind mõte, mida ma püüan meeles pidada iga kord, kui tunnen ennast kõrgemana: Jumal lõi kõik inimesed ja armastab neid sama palju kui mind.

Vaatamata sellele kui kerge on tunda ennast teistest parema või halvemana, seetõttu kuidas nad välja näevad, missuguseid riideid kannavad, kus elavad, ei tee Jumala silmis mitte miski kedagi teisest paremaks. Ei vanus, jõukus, sotsiaalne positsioon, nahavärvus, kuulsus – isegi mitte tätoveeringute ja keharõngaste arv või nende puudumine.

Jumal lõi meid kõiki ainulaadseiks ja igaüks meist on kutsutud olema osaduses Jumalaga. Sellel, kuidas meie, kristlased, kohtleme neid, kes meist erinevad, on suur mõju sellele, kuidas teised reageerivad sellele kutsele.