Mõtted palveteks

Ta käis ainult aeg-ajalt kirikus ja ma ei tundnud teda hästi. Sellegipoolest teadsin, et noorena oli ta olnud misjonär ning tema esimene naine ja lapsed said lennuõnnetuses surma.

Sellel konkreetsel pühapäeval ma vaatasin teda ja mõtlesin, kas tal on ikka veel avatud haavu või paranemata mälestusi sellest traagilisest kaotusest. Hiljem tõusis ta teenistuse ajal püsti ja jagas lugu oma perekonna õnnetusest. Pisaraid tagasi hoides ütles ta, et see pühapäev on nende surma-aastapäev ja nende kaotus on talle ikka veel valulik mälestus.

Ma mõtlesin sündmuste järjestusele. Oli see kokkusattumus, et ma olin mõelnud tema kaotusele enne seda, kui ma teadsin, et ta ikka veel kannatab? Või oli Jumal mingil põhjusel andnud mulle mõtted tema peretragöödiast? Siis otsustasin, et Jumal tahab, et ma rohkem palvetaksin.

See oli hea õppetund ja nüüd teen ma eestpalveid inimeste eest siis, kui nad mulle meelde tulevad. Ma palvetan, et Jumal oleks nendega, rahuldaks nende vajadusi, tõmbaks neid endale lähemale ja näitaks neile oma armastust. Olen veendunud, et Jumal toob mulle konkreetsed inimesed meelde just sellepärast, et ma nende eest palvetaksin.