Kõik on oluline

Meie pastor jagab igal aastal autasusid vabatahtliku teenimise eest. Kui sõber ütles mulle, et võimalike saajate hulgas mainiti ka minu nime, tõmbus mu selg sirgemaks. Ma peaaegu kuulsin aplausi ja nägin entusiastlikku reaktsiooni. “Kuid,” lausus ta, “keegi märkis, et kuna sina oled koguduse töötegija, siis poleks see õiglane.” Ma vajusin veidi kokku.

Kuigi ma töötan kümme tundi nädalas koguduse töötegijana, olen palgal olnud ainult kolm nendest viieteistkümnest aastast, mis ma olen olnud koguduse liige. Ma hakkasin vabatahtlikult laekuriks kaua enne seda, kui sain palgaliseks, ma olen alati laulnud kooris ja kirjutanud uudistelehele artikleid. “Ükskõik, kui palju ma teen, pole oluline”, mõtlesin ma.

Mul oli õigus. Tol hetkel polnud miski oluline. Ma olin pööranud oma südame kõrvale evangeeliumi järgi elamisest, igatsedes pisiasja, mis mõneks sekundiks oleks lasknud mind paista tähtsana. Jeesus ei püüdnud paista tähtis mitte kellegi silmis. Kuna ta elas Jumala tahtmise järgi, siis kõik, mida Jeesus tegi, kas silmale nähtavat või nähtamatut, täitis täiuslikku eesmärki ja lõi väärtust, mis oli kaugelt suurem kui maapealne autasu. Ma mõtlesin sellele ja mõistsin, et ükskõik, kas mind peetakse mingi autasuga meeles või mitte, kõik, mis me teeme Jumalale, on tähtis.