Käega lüües

Hiljuti nägin ma esinemas trapetsikunstnikku. Ma imetlesin tema talenti. Igas trapetsikavas on hetk, mil kunstnik peab ühest vardast lahti laskma ja teise poole sirutuma. Selle sekundiosa vältel ei hoia esineja mitte kusagilt kinni. Kuigi trapetsikunstniku ajastus peab olema täiuslik, ei õnnestu esinemine, kui tal ei ole usku sellest esimesest vardast lahti lasta.

Ma märkan oma elus, et mul on sageli raskusi loobumisega. Kõige rohkem kardan ma loobuda millestki mugavast ja vahetada see tundmatu vastu. Enne vanast loobumist pean ma uut tegevussuunda väga põhjalikult uurima. Mõnikord näib suund õige, kuid tavaliselt ma kõhklen ega suuda loobuda hästituntust.

Trapetsikunstnikud teavad oma praktikast ja kogemustest, et uus varras on kohal siis, kui nad on selleks valmis. Neil peab olema usku oma vahenditesse ja kaasesinejatesse, et nad ei lase neil kukkuda; nad on nende toetuses kindlad. Võrreldes nendega ma kõhklen, kas lasta lahti või mitte. Olen teinud oma elu mugavaks kookoniks, millest mul kahju välja kolida. Sellegipoolest kutsub Kristus meid pidevalt usus oma mugavusest välja astuma. Kas me oleme valmis sirutuma, oma hirmust lahti laskma ja haarama kinni sellest, mida Jumal pakub? Kas me oleme valmis lendama?