Minu isa armastus

Ma kasvasin üles talus, kus kasvatati puuvilla. Ühel päeval, kui päike hakkas loojuma, lõpetasime me viimase puuvillapõllu noppimist. Valge villak pakatas kobaratelt ja seda oli kerge lahti tõmmata. Kõik peale minu olid kummardunud üle puuvilla, kiskudes valgeid kohevaid villatutte ja jättes kobarad maha. Mu käed lendasid, kui ma tõmbasin villaku ja kobarad varte küljest lahti ning torkasin kotti. Ma teadsin, et ei korja õigesti, kuid ei tahtnud peatuda. Kaalude juures nägi isa villakuga segunenud kobaraid. Siis tegi ta midagi ebaharilikku. Selle asemel, et mind karistada, jäi ta pärast teisi põllule ja korjas kõik kuprad välja.

Isa armutegu meenutab mulle, kuidas Kristus võttis meie patud enda peale. Ristil surres ilmutas Kristus Jumala suurt armastust meie vastu. Kui me võtame vastu Jumala andestuse, siis on me patud andeks antud ja elu uuendatud.