Vastutust teise peale veeretama

“Või oled sa söönud puust, millest ma sind keelasin söömast?” küsis Jumal Aadamalt. “Naine, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin,” vastas Aadam (1. Moosese 3:11-12). Lühidalt, see oli naise süü, võib-olla koguni Jumala süü, sest tema oli selle naise talle andnud. Kui Eeva käest küsiti: “Miks sa seda tegid?”, siis ütles Eeva: “Madu pettis mind, ja ma sõin” (1. Moosese 3:13). Aadam ja Eeva ei olnud enam Jumalaga ausad. Oma patu tunnistamise ja andekspalumise asemel õppisid nad väga osavalt vastutust teineteise peale veeretama.

Me oleme langenud ning langenud inimolendid keelduvad uskumast, et oleme ise oma mure põhjustajad. Süü on kusagil mujal. Kuid süü lükkamine kellelegi teisele ei tee kedagi süütuks. Tervislik viis tegelda oma pattudega on need üles tunnistada ja andeks paluda. Kui me parandame meelt ja tunnistame, et Jeesus on vabatahtlikult võtnud enda peale häbi kõigi meie pattude eest, siis ei keela Jumal andestust. Jeesuse sõnad ristil: “See on lõpetatud” tähendasid samuti “Sinu võlg on makstud”. Jeesuse ristiohvri tõttu ei pea me otsima vabandusi oma pattudele. Jumal on saatnud meile imelise pattude kustutaja – Kristuse vere.