Lohutamise õppetund
Lugege 2. Korintose 1:3-7
Otsekui trööstiks teid ema, nõnda trööstin ma teid. (Jesaja 66:13)
Kolm aastat tagasi jäi mu ema raskesti haigeks. Meie vahekord muutus veel kallihinnalisemaks, kui ta oli hooldushaiglas. Nädalalõppudel sõitsin ma kodust 200 miili kaugusele, et aidata ema eest hoolitseda. Sellest sai minu jaoks ebatavaline teekond.
Kui ma emale viimast korda hüvasti ütlesin, ütles ta mulle, et armastab mind ja Jumal armastab mind. Ema ususõnad juhatasid mind Piibli juurde. Nüüd lugedes Jeesuse õpetusi leinamisest ja lohutamisest ärkavad minus mälestused emast.
Ema lohutas mind alati, kui mul olid probleemid. Pärast seda, kui ta suri, jõudsin ma sellisese meeleheitesse, et nutsin ja küsisin kõva häälega: “Kes mind lohutab?” Veidi aja pärast koputati mu uksele. Minu üllatuseks oli mind vaatama tulnud minu lapsepõlvepastor. Ta rääkis minuga, jutustas naljakaid lugusid mu emast ja palvetas koos minuga.
Sellest ajast peale olen piibliuurimise ja selle meenutuse kaudu hakanud nägema, et me ei ole kunagi üksi. Jumal tuleb meie juurde hästiajastatud külaskäikude, telefonikõnede, lahkete sõnade ja kaastundeavalduste kaudu. Jumal tuleb meie juurde, kuigi me võime sellest alles palju hiljem aru saada.
Ema lohutas mind alati, kui mul olid probleemid. Pärast seda, kui ta suri, jõudsin ma sellisese meeleheitesse, et nutsin ja küsisin kõva häälega: “Kes mind lohutab?” Veidi aja pärast koputati mu uksele. Minu üllatuseks oli mind vaatama tulnud minu lapsepõlvepastor. Ta rääkis minuga, jutustas naljakaid lugusid mu emast ja palvetas koos minuga.
Sellest ajast peale olen piibliuurimise ja selle meenutuse kaudu hakanud nägema, et me ei ole kunagi üksi. Jumal tuleb meie juurde hästiajastatud külaskäikude, telefonikõnede, lahkete sõnade ja kaastundeavalduste kaudu. Jumal tuleb meie juurde, kuigi me võime sellest alles palju hiljem aru saada.
Diane L. Cordell (New Jersey, USA)