Teine võimalus

Joona teadis tõdesid Jumalast – tõdesid, mida ta oli ilmselt tahtnud jätta enda teada. Joona oli just kogenud Jumala armastavat headust. Pärast seda, kui Jumal esimest korda kutsus Joonat minema Niinevesse, jooksis Joona ära, asetades oma eelarvamuse kõrgemale Jumala käsust.

Ma ei saa süüdistada Joonat selle eest, et ta tõrkus täitmast Jumala tahtmist. Kui sageli olen minagi püüdnud pugeda peitu Jumala eest ja minna oma teed? Kui sageli olen ma vältinud seda, milles olen selgesti tundnud, et Jumal tahab, et ma seda teeksin? Kui sageli olen ma, nagu Joona, tahtnud näha, et Jumal karistaks teisi nende pattude eest?

Isegi kui Joona ei kuulanud sõna ja jooksis Jumala eest ära, anti talle teine võimalus. Armus ja halastuses oli Jumal ikka valmis kasutama Joonat, hoolimata tema läbikukkumisest. Joona tundis Jumala kaastunnet ja ka meie tunneme seda. Kuidas me siis ei taha nüüd näha, et see halastus laieneks ka teistele? Jumal on andnud meile rohkem uusi võimalusi, kui me suudame üles lugeda ja me võime saada rohkem Jumala taoliseks, kui laiendame seda teist võimalust teistele.