Huvi aiatöö vastu

Kahjuks pean ma tunnistama, et aiatöö ei edene mu käes; taimed ei kasva mu käe all kuigi hästi. Minu abikaasa kinkis mulle lille, mis pidavat kasvama ühest sibulast pikaks õitsvaks taimeks. Vastavalt juhtnööridele oleksin ma pidanud seda hästi niisutama ja siis iga nädal kastma. Ma kastsin ja jälgisin taime kuu aega, kuid ei leidnud mingeid elumärke. “See lill on surnud!” hüüatasin ma. Kuid ma eksisin, ma otsisin ainult väliseid märke. Minule märkamatult oli taim püüdnud meeleheitlikult kasvama hakata. Eile märkasin, et pruunikad peenikesed võrsed olid hakanud roheliseks tõmbuma. Ma mõistsin, et pinnase all kasvav võsu lükkas sibulat üles- ja väljapoole. Sibul oli istutatud tagurpidi! Ma istutasin selle ümber, nii et võrsed olid mulla sees ja võsu ülespoole. Taim on juba mitu sentimeetrit suuremaks kasvanud.

Minu kogemusel lillesibulaga on vaimulikud paralleelid. Nii kaua, kui me ei vaata Jumala suunas, on meie vaimulik kasv aeglane. Kui me aga palve, piibliuurimise ja usukogukonna töös osalemise kaudu avame ennast Jumala juhtimisele, siis meid muudetakse rohkem Kristuse taoliseks ja selle asemel, et kasvada Jumalast eemale, kasvame me Jumala poole!