Teistsugune lähenemisviis

Kui ma olin laps, siis oli meie pastoril kombeks igal kolmapäeva õhtul teha suvel autoga ümbruskonnas ring ja viia autotäis lapsi parki. Seal me istusime paar tundi jäätist süües ja rääkides oma osadusest Jeesusega või millestki muust, mida me tahtsime jagada. Ma armastasin neid kolmapäevaõhtuid, kui me olime koos ja kõnelesime Jeesusest isiklikul tasemel.

Täiskasvanuna on minust nüüd saanud üks neist, keda rahuldab veeta pühapäev Jumalaga ja ülejäänud kuuel päeval käia oma teed. Minu kogudus pakub mulle häid nädalasiseseid võimalusi, et saaksin olla keskendunud Jumalale: jumalateenistusi, piibliuurimist, nädalalõpu väljasõite. Sellegipoolest püüan ma ainult pühapäeviti järgida Jumala kutset minu elus.

Ma arvan, et probleem on selles, et lisaks tööpäevade tempole, mida ma ise kujundan, sulan ma suurde kogudusse ja olen vaid üks paljudest, kes ei vastuta kellegi ees oma vaimuliku kasvu pärast. Kuid väikese rühma liikmena saaksin ma veeta aega, teenides oma ligimesi ja jagades teistega oma usku. See oleks tõeline muutus minu tavalises individualistlikus lähenemisviisis elule! Küsimus seisab vaid selles: mis hoiab mind tagasi?